Vaatamisväärsused

Huvitavat Ruusal

Ruusa moisa ait ja tall 1950ndatel

Ruusa mõisa ait ja tall 1950ndatel

Ruusa mõisa ait ja tall 2011. a

Ruusa mõisa ait ja tall 2011. a

Ruusa mõisaansambel on Lõuna-Eestile iseloomulik. Puidust peahoone jäi 1970ndatel tühjaks, lagunes, lammutati ja asemele ehitati Ruusa sovhoosi kontor koos aula ja võimlaga. Mõisast säilinud kõrvalhooned on maakividest ja tellistest.

 

 

Mälestustahvel Joakim Veimarnile

Mälestustahvel Joakim Veimarnile

Vaatamisväärne on ühekorruseline kõrge viilkatusega graniidist ait-kuimälestustahvel Joakim Veimarnilevati, mis on ehitatud 19. sajandi II poolel. Aida sissepääs on kujundatud karniisina, sinna on külarahva poolt paigaldatud mälestustahvel Joakim Veimarnile (1922-1993). Aida vahetus läheduses asuvad tall-tõllakuur ja saun.

 

 

 

Jaan Vahtra kirjutab 1937. aastal lühijutus „Kuldlind”:
Metsajärv, Tln. Eesti Raamat, 1982.

„Ruusa mõisa ligidal metsas, peaaegu Võhandu kaldal, seisab suur kivi. Rahvas kutsub seda Põrgukiviks. Olnud seal kord vanasti suur ja rikas talu ja tollest talust on jäänud rahvasuhu järgmine jutt. Soohara külas oli Viia-Märdi talus väike poiss Peeter, kes käis karjas. Peeter ei olnud perepoeg, vaid vaenelaps, kes antud tallu kasvatada. …

Jõudnud Leevaku kohale, oli poiss väsinud ja arvas, et on tarvis puhata. Kuna tee äärde magama heita ei olnud sünnis, läks poiss teest natuke kaugemale Võhandu kõrgele kaldale, kus kasvas suur vana pärnapuu. Oli palav päev ning poiss leidis, et seal pärnapuu all vilus on just paras põõnata. Uinuski poiss magama ja nägi imelikku und. Ülal pärnaladvas istus kuldne lind, laulis imeilusasti ning kõneles siis inimese keeli:

„Kuule, Peetrike, mis sulle kõnelen. Olen too vaene inimene, keda saatsid surnuaiale ja kelle hauale sa istutasid rohelise pajuoksa. Olin maailmas vaene ja kõikidest põlatud, kuid nüüd olen ma kuldne lind, kes laulab neile, kes on maailmas niisama vaesed ja õnnetud, nagu olin mina. Tõuse üles, mine Võhandu kallast mööda edasi, kuni jõuad ühte tallu, mis on Ruusa mõisa ligi ja asub jõe kaldal. Talu peremehe nimi on Mäleto-Mikk ja tal on ainus tütar Tiiu, kes on ilus ja armas. Mine sinna, ja kui sult küsitakse, kes sa oled ja kust tuled, siis ütle peremehele: „Tulen sealt, kust mind saadeti.” Ta võtab sind lahkesti vastu ja küll sa juba pärast näed, kuidas sul seal läheb. Kui sul peaks abi tarvis olema, siis ütle ainult:

Siin on asjad pilla-palla,

kuldalindu, lenda alla!”

Seepeale lendas kuldne lind minema ja Peetrike ärkas üles. … Hakkas Peetrike Võhandu kallast mööda jõe suunas ülespoole sammuma, jõudis Ruusa mõisa ligi, kus leidiski suure talu, nagu unes oli öeldud…”

Comments are closed