Paljud veeõnnetused oleksid olemata, kui lapsevanemad oleksid tähelepanelikumad ja vetteminejad kained

IMG_2139Kuigi suvi ei ole olnud eriti soe ja veekogudes on vesi jahe, võib siiski meelde tuletada mõned põhimõtted, mille järgi vees ja vee peal käituda.

Läbi aastate on olnud juhtumeid, kus lapsed on uppunud kodutiiki või kodu lähedal olevasse veekogusse. Vastutus lapse elu ja tervise eest lasub lapsevanemal. Kui laps on vees, siis peab vees olema ka lapsevanem või äärmisel juhul tuleb lapse tegevusi pidevalt jälgida kaldalt. Enesestmõistetavalt peavad lapsevanemad olema kained.

Kindlasti tuleb lapsega rääkida veega seotud ohtudest ja selgitada, miks ei tohi üksi veekogu äärde minna, kuidas ennast ohtu panemata veekogu ääres mängida, miks on ujumisoskus vajalik ning kuidas käituda, kui satutakse ohtlikku olukorda. Isegi kui vesi on madal, võib see halbade kokkulangevuste tõttu lapsele ohtlikuks muutuda.

Kriitiliselt tuleb suhtuda täispuhutavatesse abivahenditesse. Väike laps võib ujumisrõngast välja libiseda, see võib ootamatult tühjaks minna või lapse tagurpidi keerata ja ta vee alla lõksu jätta. On olnud juhuseid, kus laps on täispuhutaval madratsil rannast eemale kandunud ja eluohtlikku olukorda sattunud.

Kindlasti peab lapsevanem teadma oma lapse ujumisoskust. Ujuda on soovitav piki kallast või kalda poole sellisel sügavusel, et jalad põhja ulatuvad. Ohutum on ujuda selleks ette nähtud kohas nt valvega rannas või märgistatud ujumiskohas. Kindlasti tuleb arvestada konkreetse veekogu omapäradega – vee sügavuse ja läbipaistvusega, kallaste omapäraga, põhjasetete ning veetaimedega, suurte veekogude puhul lisaohuks oleva lainetusega.

Jõgedes suplemisel peab meeles pidama, et seal on veetemperatuur madalam kui järvedes. Samuti tuleb arvestada voolu tugevuse ja võimalike kärestike ning paisudega. Vees ei tohi minna ülemeelikuks ja hulljulgeks, korraldada võistlusi, mänge või nalja pärast teeselda abivajajat.

Lapsi ei tohi lubada ilma täiskasvanu järelevalveta paadiga, parvega või muu veesõidukiga sõitma. Eriti ohtlik on minna veekogule suure lainetusega. Paadis on keelatud seista püsti, teha äkilisi liigutusi või kõigutada paati ja proovida kedagi vette lükata. Veekogule minnes tuleb veenduda, et päästevarustus on olemas ning päästevestid nii lastel kui täiskasvanutel seljas.

Enamusel uppumisjuhtumitest on läbiv märksõna alkohol. Vaatamata sellele, et ollakse teadlikud vette mineku ohtlikkusest joobeseisundis, kaob sageli alkoholi mõjul ohutunne. Joobeseisund kahandab ka koordinatsiooni ja ujumisoskust. Vee alla sattudes võib inimene tõmmata vett kopsudesse või seiskub hingamine kõrikrambi tõttu. Mõlemal juhul peatub hapniku juurdepääs kopsudesse, vereringesse ja seejärel ajusse. See on üks põhjus, miks uppujad sageli appi ei karju ning upuvad vaikides.

Uppumissurmade vältimine algab juba kaldalt – kõigil on võimalus säilitada selge mõistus ja korrale kutsuda ka oma sõpru. Päästeameti käimasolev veeohutuskampaania tuletab meelde inimeste kohustust takistada ebaadekvaatses olekus sõpru vette minemast. Uppumisohtu sattunud inimese päästmiseks on vaja head füüsilist ettevalmistust ja oskusi. Kui neid ei ole, on targem kutsuda kohe abi. Vastasel korral võib olla ühe uppunu asemel kaks.

Veel infot ja käitumisjuhiseid leiab:
http://www.veeohutus.ee/
http://paasteamet.ee/et/kodanikule/veeohutus/veeohutus-suvel.html

Allikas: Päästeameti artikkel

Toimetaja Andrus Karpson

Räpina valla külade veebilehe toimetaja

Comments are closed