Linte küla ajaloost

Räpina valla üks suuremaid külasid on Linte. Inimtegevus ja –asustus ulatub Linte külas sajandite taha. Selle tunnistuseks on Linte Luhamäe muistne ohverdamispaik. Linte küla esmamainimine Poola Liivimaa Maarevisjonis toimus aastal 1582. Tollal nimetati küla Limitaks. Viimastel andmetel aga eksiti käsikirjaliste tekstide lugemisel ning Linte ajalooline nimetus oli hoopis Linuta.

Linte küla hiietargad tulid mäele lindude lennusuuna järgi tulevikku ennustama. Sellepärast hakatud Arumäge nimetama Lindemäeks ja küla Linde külaks – siis Linte. Hiljem, kui Lindemäe hiies hakati ohverdamas käima, olnud seal palvepapiks keegi naisterahvas nimega Maarja. Selle tõttu nimetatakse hiit Maarjahiieks ja ka mäge Maarjamäeks.

Säilinud kaart 1558.–1688. aasta kohta näitab, et Linte ja selle ümbruse külad ei kuulunud ühegi mõisa alla. Liivimaa maarevisjoni andmetel olid 1638. aastal Linte ümbruses järgmised külad: Meelva, Kõnnu ja Raadamaa 4 perega, Naha 8 perega, Linte 9 perega, Tooste 7 perega ja Tammistu 2 perega. Linte küla taludel oli selle revisjoni järgi keskmiselt 172 adramaad (umbes 8 ha) põllumaad, ¾ adramaad alemaad, 2–3 hobust, 2–4 lehma, 2–6 lammast ning 1–2 härga.

Enne Põhjasõda tabas Eesti- ja Liivimaad suur näljahäda, millega kaasnes taud. Suri palju inimesi. Taudiohvreid on maetud vanale kalmistule Linte Maarjamäel. Kahe maailmasõja vahel kaevatud Maarjamäelt kruusa, mille käigus tuli maa seest välja rohkesti inimluid. Viimaks keelas vallavalitsus kruusa võtmise ära. Nõukogude ajal asuti sama mäe teiselt küljelt uuesti kruusa kaevandama, nii ongi suur osa Maarjamäest ehk kunagisest hiiemäest laiali kantud.

Maarjamäel kasvab looduskaitsealune puu – Maarjamäe ohvripärn, mille kõrguseks olla 2001. aastal Hendrik Relve mõõtnud 19 meetrit ja tüve ümbermõõduks 385 sentimeetrit. Kohalikud inimesed on puud nimetanud murdekeelselt Maarjamäe pähniks.

18. saj algul tegutses Linte küla territooriumil vanausuliste koloonia, muuhulgas asutasid nad siia külakooli, et lastele algharidust anda. Seega on Lintes asunud teadaolevalt esimene Räpina piirkonna haridusasutus. Linte endises külakeskuses praeguse krossiraja lähistel asus kool aastatel 1859–1900. Luhamäe lähistel asus 19. sajandi lõpuni kõrts.

Tänase Linte käekäiku on tugevasti mõjutanud Räpina-Linte Ühispiimatalituse asutamine (1912), mille tegevuse keskmeks sai 1923. aastal valminud Linte meierei.

Talupidajate jõukuse kasvades ehitati uusi lautasid, muretseti tehnikat, see tingis tootmispinna laiendamise vajaduse. 1927. aastal loodi selleks Räpina-Linte Veeühisus, mille liikmeteks pidid saama kõik tulevase magistraalkraavi piirkonna talunikud.

Aastal 1935 soovis tollane meierei juhataja Juhan Uibopuu parandada piima kvaliteeti ja tõstis vastuvõetavale piimale esitatavaid nõudeid. Piima kvaliteeti ei suudetud aga viia sellisele tasemele, et osaleda 1937. aastal Berliinis piima kvaliteedi hindamise võistlustel. Arvatakse, et piima kvaliteedi languses mängis oma rolli ka viinapood, mis asus kohe meierei kõrval, avaldades mõju asutuse töökvaliteedile.

Kolhooside ajal nihkus Linte küla keskus Höörbergi talu maadele, Lintesse ehitati 5 suurt kortermaja ning uus kauplusehoone.

Linte muutus tugevaks kultuurikeskuseks kolhooside tekkimise aegu, kui kohaliku kolhoosi keskuseks sai Höör-bergi talu maja, sama talu küün ehitati ümber rahvamajaks. Lintes käisid isetegevuslased koos ka kaugematest küladest.

Praeguse raamatukogu ajaloo algus ulatub aastasse1921, mil Naha külas toimetas Noorte Ühing (moodustati 1920), mille juures töötas raamatukogu. Aastal 1957 toodi Naha raamatukogu üle Lintesse. Sellest aastast saab raamatukogu nimeks Linte raamatukogu. Veel praegugi võib raamatukogust leida Naha rahvaraamatukogu templiga raamatuid.

1974. aastal ehitati Lintesse 400-kohalise saaliga kultuurimaja. Linte kultuurimajas elu kees, kohale tuldi bussidega ka kaugematest piirkondadest. Kultuurielu eestvedamiseks oli palgale võetud inimene, kes korraldas erinevaid üritusi. Toimus teatrietendused, kontserdid, tantsuõhtud. Nõukogude perioodil oli Linte küla kultuurikeskusena äärmiselt tugev. Kolhoosi keskuse kultuurimaja lavalaudadel on esinenud eesti omaaja tuntumad tähed, toimusid teatrite külalisetendused, kaks korda nädalas näidati kino. Kultuurimaja tühjaksjäämine Eesti taasiseseisvumise järel ning hoone müük mööbliettevõttele oli suureks hoobiks kogu küla kultuurielule.

Linte raamatukogu kauaaegne juhataja Helve Sreiberg meenutab, et talvel oli kultuurimaja küllaltki jahe, alguses koguneti ikka ahjude ümber, mida päev otsa oli köetud, kuid kui tants lahti läks, ununesid külm ja ahjud ning muusikal ei lastud tühjalt mängida.

Kolhoosiaja lõpus vajusid ajaloohõlma kultuurimaja rahvarohked peod. Kui kultuurimajal enam direktorit polnud, valitses Linte kohal vaikus. Polnud kultuurimaja, polnud isetegevust. Ainuke ring – rahvatantsijad „Murelid” pidi käima harjutamas Räpinas ning täna peetaksegi juba „Mureleid” Räpina rahvatantsurühmaks.

Vähenes bussiliiklus Linte ja Räpina vahel. Oli aegu, mil Lintesse buss üldse ei sõitnud, vaid tegi peatuse üksnes Tammistul. Tänaseks on bussiühendus Linte ja Räpina vahel taastatud. Kooliajal on bussigraafik tihedam, kuid ka suvisel ajal saab asjad aetud nagu üks külaelanikest ütles. Seega on Lintes tegelikult hea elada, eluks vajalik on olemas ja ka Räpinasse ei ole pikk maa minna.

Aastal 1994 sündis Lintes tänaseni kestvate traditsioonidega üritus – Räpina motokross, mis on kujunenud populaarseks nii kohalike kui kaugema kandi inimeste seas.

Comments are closed