Leevaku küla ajaloost

Legendi kohaselt pärineb Leevaku küla nimi ammusest ajast, kui tulekollete jaoks käidi leevakaga naabritelt hõõguvaid süsi toomas. Ajalooürikutes on Leevakut esmakordselt mainitud 1582. aastal, mil nimekujuks oli Liewaka. Põhjasõja algul läbisid siitkanti mitmed sõjateed, mis tõid endaga kaasa külade laastamisi.

1738. aastal elas Leevakul kümme taluperet. 1819. aasta Liivimaa talurahva vabastamise seadusele järgnevatel aastakümnetel algas Leevakul talude päriseksostmine. 1915. aasta andmeil oli neid 63 ja talude keskmiseks suuruseks 37 hektarit.

1835. aasta paiku rajati Leevakule vesiveski, 1893. aastal tegutsesid juba jahu- ja saeveskid, samuti sai siin villa kraasida. 1880ndatel asutatud manufaktuuris kooti sineliriiet ja vooditekke Vene armeele. Kui 1905. aasta suvel seati vabrikutes sisse kahevahetuseline töö, ulatus tööliste arv 45ni. 1910. aastast tootis tööstusettevõte oma tarbeks elektrit. 1917. aastast alates müüdi elektrienergiat taludele ning Toolamaa mõisale. Leevaku arenes Räpina kõrval piirkonna üheks tähtsamaks tööstuskeskuseks. Siin asus Toolamaa valla vallamaja, 1867. aastal avati külakool. Leevakul alustas eralauluselts Edasi tegevust 1917. aastal, hiljem nimetati see Leevaku laulu- ja näiteseltsiks. 1922-1940 aastatel tegutses Leevaku raamatukogu seltsina, kellel oli rahvaraamatukogu, laulukoor ja näiteselts.

Leevaku korsten

Leevaku piimaühingus valmis 1930ndatel aastatel Eesti parim eksportvõi. Turbaühing varustas küttega talusid, Leevaku ja Räpina ettevõtteid, välja arvatud kivisütt kasutav paberivabrik.

Üks väljapaistvamaid ettevõtjaid läbi Leevaku ajaloo oli Artur Reinomägi, kes 1920ndate aastate alguses alustas Leevakul tellisetootmist, mis küll peagi lõpetati, kuna kohalik savi oli telliste tegemiseks ebakvaliteetne tooraine. Siiski on telliskivivabrikust senini säilinud üks Leevaku sümboleid – kõrge tellisekorsten aastaarvuga 1923 ja nimetähtedega AR.

1931. aastal sai Leevaku tööstus ja veskitalu uueks omanikuks Voldemar Tamman, kaasomanikeks Karl Eduard Sööt ja Theodor Lauri. Tammani kirjastuses anti välja Leevaku kalender. Piimameierei ja turbatootmise üks rajajaid oli Eduard Peedosk, kes 1942. aastal Leevaku vabrikute peahooldajaks määrati kuni need tulekahjus 1944. aastal hävisid.

Ferdinand Rikka meenutus: „Telliskivivabrik asus kollase kulla väljadel – see oli kollane savi. Savi laaditi vagunitesse ja rööbasteel tõi väike vedur savi vabrikusse. Rööbastee viis üle Räpina maantee Võhandu kaldale, kus toimus telliskivide praamidele laadimine. Jõelaev viis tellised veeteed pidi Räpina, kus toimus ümberlaadimine. Räpinast pandi toodang edasi praamidele, mis viisid siis koorma Peipsit pidi Narva, Pihkva, Petseri, Emajõel Tartu ja edasi Võrtsjärvele. Härra Reinomägi kasutas igati maapõue varasid, kasutas jõge, järve, veeteid ja -energiat.”

Teisest maailmasõjast ei jäänud puutumata ka Leevaku. Kui 1944. aasta suvepäevadel nõukogude väed jõudsid Võhandu jõele, süttisid Leevaku veski, vabrikute ja veskitalu hooned. Leevaku tööstus oli hävinud.

Eesti Vabariigi annekteerimine Nõukogude Liidu poolt tõi kaasa uued tuuled, nii sai Leevaku hüdroelektrijaama taastamisest 1947. aastal esimene komsomoli löökehitus ENSVs. Ehitama asus Võrumaa Põllumajanduslike Ühistute Maakondlik Liit ja ettevõtmise patrooniks oli kommunistlik noorsooühing. Ehitajate hulgas töötas Paul Haavaoks, kellest kujunes luuletaja. Elektrijaama taastamist nimetati komsomoliehituseks, kuhu Leevaku talud ning naabervallad pidid tööle saatma ehitajaid hobustega ja jalgsi, oma leivakoti ja tööriistadega. Kirjanik Juhan Smuul kirjutas elektrijaama ehitamisest poeemi Järvesuu poiste brigaad, mis kuulus aastakümneid koolides kohustusliku kirjanduse hulka. Jaam alustas tööd 5. novembril 1947 ja tootis elektrit 1968. aastani. Seejärel olid hoones koolimuuseum ja võimla. 1992. aastast on hüdroelektrijaama omanik AS Generaator ja Leevakul toodetakse taas elektrit.

1948. aastal asutati Leevakule Komsomoli nimeline kolhoos, mis 1958. aastal liideti Ruusa sovhoosiga. Leevakul paiknes Ruusa sovhoosi osakond, kuhu ehitati loomakasvatushooned – sea-, lüpsi- ja noorkarjalaudad. Loomad koondati talulautadest Leevakule. 1975. aastal ehitati piimafarm 300 lehma jaoks, kokku oli Leevaku suurfarmis ligi 700 veist. Tootmise koondumine tekitas vajaduse töötajate järele. 1960-1984 aastal ehitati Leevakule kuus korterelamut neljakümne korteriga.

Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega käivitati 1991. aastal omandi- ja põllumajandusreformid, mille käigus maad ja sovhoosi vara osakud tagastati 1940. aasta talude õigusjärgsetele omanikele. Ruusa sovhoos lõpetas tegevuse 1. mail 1993. aastal, pärast ühismajandi likvideerimist oli suurem põllumajandusega tegelev ettevõte AS Leevaku. Kujunesid keskmiselt 15 hektari suurused talud, millest enamus oli 2004. aastaks tegevuse lõpetanud. Praegusajal on talumaad rendile antud suurematele põllumajandusega tegelevatele ettevõtetele. Leevakul jätkub piimakarjakasvatus endistes lüpsi- ja noorkarjalautades. Endine suurfarm on ümber ehitatud puidutöötlemise ettevõtteks.

Leevaku põhikool muudeti 1993. aastal 4-klassiliseks algkooliks, mis suleti 2001. aastal. Nüüd on külakeskuseks raamatukogu koos internetipunktiga, samuti tegutseb siin Põlva Tarbijate Ühistu kauplus. 2001. aastal asutati külaselts ja 2009. aastal MTÜ Leevakk. Mõlema ühingu eesmärgiks on külaelu edendamine meie kodukohas, kus alaliselt elab ligikaudu 160 inimest.

pargas – lamedapõhjaline veolaev
praam – madala ning laia põhjaga vesiveok
lodi – väike madalapõhjaline paat, pargas. Lai veosõiduk.

Comments are closed