Kõnnu küla ajaloost

 

korgemae_tuulik

Kõrgemäe tuulik

Kõnd : kõnnu tähenduses ‘viljatu maa; kauge koht’ on sõna, mis on eestlaste igapäevases keelekasutuses tänapäeval harv, kuid vana omasõnana Eesti aladel küllaltki levinud kohanimedes. Kõnnu nime saanud külasid on Eesti aladel Saaremaal, Pärnumaal, Ida-Virumaal, Harjumaal, üks meie naabruses Tartumaal Võnnu vallas… Räpina valla Kõnnu küla paikneb valla põhjaosas, naaberküladeks idas Naha, lõunapool Linte, Raadama, läänes Mägiotsa. Põhjast piirab Kõnnut Kalsa raba, edelas sirutab küla end ka üle Mägiotsa-Rasina tee.Kõrgemäe talu tuulik 1939. aastal.

2000. aastal tähistati endiste ja toonaste kõnnulaste ettevõtmisel külas Schmalzi 130. sünniaastapäeva – ning ka Kõnnu külapäeva. Sel puhul üllitatud voldikus kirjutatakse:

„Kõnnu külal on oma auväärne iga. Meie esivanemad on elanud siin ning harinud sajandeid seda maad. Eelmise sajandi I poolel oli külas vilgas tegevus. Talutootmine oli au sees, külas oli oma tuuleveski, kus jahvatati põllul kasvatatud vilja. Külas oli oma aurukatel ja rehepeksumasin, mis käis talust tallu ja külast külla. Külas oli kolm sepikoda, kus remonditi põllutehnikat, rautati hobuseid. Külas käis elav seltsi- ja kultuurielu. Lavastati näitemänge ja korraldati külapidusid ja tantsuõhtuid.”

Südamlik on lugeda Mati Kirotari lapsepõlvemälestusi Kõnnu külast:

„/…/ Toredad mälestused on jäänud meelde Kureküla Algkooliga seoses. Minu esimeseks õpetajaks oli õpetaja Helju Sakson. 1952. aastal läksin sinna kooli koos vanema õe Mallega. Tee läks mööda Kõrgemäe talust, selles talus oli tollel ajal veel tuuleveski. Ta küll ei töötanud enam, kuid tema korruseid mööda sai poisikestel tihtipeale kolatud ja selle eest vahest ka emalt sugeda saadud. Mäletan juhtu kooli minnes, et nägime tee peal hunti., ehmusime kõvasti ja hakkasime karjuma, mille peale ta siiski tee pealt metsa jooksis. Peale seda juhtumit ei julgenud üksinda kooli minna, vaid käisime hulgakesi koos.Suusatamas käisime tihti tuuleveski mäel, kus oli ka poistel suusahüppemägi lumest tehtud. /…/”

sauna taga

Sauna taga

Kõnnu küla on kokkupuutepunkt kolmel Räpina valla suurel ja räpinlastele tuttaval suguvõsal: Kirotarid, Konsapid ja Peedoskid. Üle Eesti tuntud inimesi on kirjandusteadlane Abel Nagelmaa, endisest Kurekülast pärit Eesti Kirjanduse Seltsi liige (s. 1926). 1998. aastal pälvisid Abel Nagelmaa ja Heli Laanekask Eesti Vabariigi teaduspreemia humanitaarteadustes monograafia „Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814-1832″ eest.

Usutavasti ei ole kuigi palju neid eestlasi, kes poleks kunagi laulnud „Sauna taga tiigi ääres”. Tegemist on lauluga, mis, läbinud folkloriseerumisprotsessi, on hakanud oma elu elama. Vähem on inimesi, kes teavad, et laulu autoriks on Hermann Julius Schmalz (1870-1945), veel vähemad teavad, et padukuulsa laulu inspiratsiooniallikaks on sauna tagune tiik Räpina vallas Kõnnu külas, tema sünnikodus.

Marju Kõivupuu kirjutab ajakirjas Mäetagused (1999, nr 10): Hermann Juliuse isa Jakob oli pärit Võrumaalt Peravallast, ema Marie Matisen Paistust. Hermanni ema Marie kolis Räpina valda Kõnnu külla Karksi-Nuiast, kus tema teinepool Jakob kõrtsmiku ametit pidas. Ilmselt sündis pere viimane laps Hermann Julius juba Kõnnu külas, kus teda olla lihtsalt Malzi Härmaks kutsutud. Nende kodu asunud mäe peal. All koplis tiigi ääres olnud laste meelispaik, kus Hermann vanema venna Arturiga mängida armastas.

Hermann Julius

Hermann Julius

Schmalzi kirjanduslikku loomingusse kuulub 33 luuletusest koosnev luulekogu „Ööpik Võhandu kaldalt ehk Üürikese aja laululind” (1894), menukamad olid setu-ainelised lood ja naljalaulud – Schmalz oli suur setu kultuuri austaja.

Aga „Tiigi ääres” avaldati 1901. aastal 11 nelikvärsist koosnevana „Nalja laulikus”, algselt algas see hoopis nii:

Sauna taga tiigi ääres
mängis Miku Manniga
Püiavad sääl konnapoegi
ühe poti tükiga…

Hermann Julius Schmalzi tõi Räpina rahvale lähemale 2002. aasta juulis Räpinas Võhandu jõe kaldal etendunud Aapo Ilvese suvelavastus „Ööpik Võhandu kaldalt” (lavastaja – Raivo Adlas). See Räpina esimene suvelavastus pälvis rohke meedia- ja publikuhuvi ning algatas Räpina suvelavastuste traditsiooni.

Tiigi ääres

Tiigi ääres

Kui kõneldakse Räpina kandi suurematest küladest, siis tavaliselt mainitakse Lintet, Ruusat, Leevakut. Tegelikkuses troonib esikohal Kõnnu – Räpina valla kõige suurema küla pindala 25,31 km², mis moodustab valla kogupindalast koguni 9,52%, kuid elanike tihedus on Kõnnu külas Räpina valla madalaim – 2,02 inimest ruutkilomeetril. Rahvastikuregistri andmeil elab Kõnnu külas 51 inimest, neist 24 meest ja 27 naist (andmed 01.01.2010 seisuga). Ehkki külas on suitse rohkem, on aastaringselt kasutusel 20 majapidamist. Liinibuss käib külas kooliperioodil kolm korda päevas.

Kõnnu ei ole küla, mis rohkete vaatamisväärsustega turiste peibutaks. Kõnnu küla territooriumil on aga uudistamist dendroloogidel – küla ääres metsa serval sirutab oma oksi taeva poole üle 24 m kõrge looduskaitsealune Kalsa tamm. Kõnnu külast teatakse, et veel 1777. aastal olnud Kõnnu külas taraga piiratud ohvrikoht. Kes julges sinna ohvriande viia, sai 20 paari vitsu.

„Kuni veel elad Sa külas, elab Su küla ka” – see on tõde, mis hoiab elujõudu Kõnnus.

Artiklis on kasutatud Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumist pärinevaid materjale.

Comments are closed